Üheksa kuuga on palju juhtunud. Päike paistab eredamalt, ilm on soojem ja projekt on lõppemas. Üritan nüüd kokku võtta suuremad sündmused möödunud kuude jooksul.
Novembris kohtusime esimest korda oma mentoriga. Ta tundub täiesti normaalne, kuid me ei ole temaga palju kokku puutunud. Selle asja peaks veel enne projekti lõppu korda ajama ning temaga kohtumise kokku leppima ja hüvasti jätma. Sügis vaheajal saime kokku vabatahtlikega kellega kohtusime on-arrival treeningul septembris. Tutvustasime neile oma linna ja veetsime niisama aega.
Meie neljas vabatahtlik Iiramaalt otsustas et see projekt ei sobi temale ning teatas, et tahab jõuludel projekti pooleli jätta.
Detsember möödus jõulukaunistusi meisterdades ja suures ootuses jõuluks koju tulla. Lõpuks see päev jõudiski kohale ning jõudis 18.ndal detsembril Eestisse. Väga tore oli oma perega aega veeta ning jõule koos nendega tähistada. Kuid aeg ei peatu ning ka Jaanuar jõudis kohale- 8.ndal jaanuaril lendasin tagasi Rumeeniasse. Lend läks hästi ja mingeid probleeme ei tekkinud. Hea oli tagasi Cluj olla ning oma siinseid sõpru näha.
Veebruaris korraldasime me karnevali lastele. Lapsed võisid ise otsustada kelleks nad end kostümeerida tahavad. Suuremalt osalt riietuti Ämblikmeheks ja printsessideks. Mina olin nõid. Lapsed ja vanemad jõid üritusega rahule ja ka meie (vabatahtlikud) tundsime kergendust, et see läbi sai.
Märts algas kingituste ja lilledega... Rumeenlatel on oma naistepäev esimesel märtsil. Sel päeval kingitakse naistele lilli ja ``Märtsi ehteid´´, need on ilusad rinnanõelad mis tavaliselt on käsitsi tehtud. Pärast rumeenlaste naistepäeva jõudis kohale üldtuntud naistepäev kaheksandal märtsil. Ka see päev möödus kaartide kookide ja lilledega. Märtsi teisel nädalal läksime mina ja Celia (vabatahtlik Portugalist) Predeali oma mid-term meetingule. Seal arutasime mis saab edasi tulevikus, kuidas meie projektid on läinud ning arutasime ka YouthPass'i kirjutamist. YouthPass on ainuke kirjalik dokument mis tõendab minu kogemust EVS vabatahtlikuna. Pärast Predeali läksin oma kaaslasega Bukaresti. Bukarest on ilus linn, kuid minu jaoks siiski liiga suur. Ilm oli halb ja seetõttu ei olnud ka elamus nii suur kui lootsin. Olenemata sellest jõin siiski reisiga väga rahule.
Esimesest aprillist saime me uue vabatahtliku (Carolina). Ta on pärit Portugalist nagu ka tema toakaaslane. Carolina on väga tore ja sõbralik inimene ning talle meeldib väga töö lastega. Aprilli alguses oli meil kohe ka puhkus. Ma ei teinud puhkuse ajal midagi väga erilist, lihtsalt puhaksin, et saada energiat järgmisteks kuudeks. Lõpuks saabus see päev kui mu vanemad tulid mulle külla Cluj-sse. Väga hea oli neid jälle näha, ning õnneks oli ka ilm hea ja ma näitasin neile vajalikumad ja ilusamad kohad linnast ära. Nad jäid Rumeeniaga rahule ning läksid tagasi Eestisse.
Mai kuu algas Lihavõtedega. Saime ka paar vaba päeva ja läksime ärve äärde grillima ning nägime tõelist rumeenia moodi pidutsemist. Mai lõpus oli mul avatud inglise keele tund, et vanemad saaksid näha kuids ma nende lapsi õpetan. Kõik läks hästi, kuid kõik tänu suurele kordamisele millega alustasime vähemalt kuu ega enne. Kuu lõpus oli viimane töö päev kasvatajale kellega koos ma töötasin oma grupis.
Juuni kuu möödus töötades. Midagi erilist ei juhtunud, välja arvatud see et ilm oli nii palav et peaaegu võimatu oli väljas olla. Peaaegu kaks nädalat oli temperatuur päeva ajal 35 kraadi. Kuu lõpus lahkusid vabatahtlikud kellega me kõige rohkem läbi käisime. Kõik meie sõbrad on nüüdseks linnast lahkunud ja järele oleme jäänud vaid meie.
Juuli on alanud ning projekti lõpp on ligidal, viimase kuu kohta blogin ma juba Eestist!
NB! Varsti ilmuvad siia ka pildid
